tundmatu linna võlud

Ma seisan võõra linna keskväljakul ja vaatan kuidas tuvid sukelduvad purskkaevu.
Selles linnas ei ole palju inimesi.
Linna kohal on hiigelsuur härja skulptuur.
Kurjad keeled räägivad, et see linn on Eesti hiphopi uus pealinn.
See peab tõesti underground noorte kodulinn olema, sest noori ei olnud näha, nad loivasid aeglaselt hülgesarnaste olevustena ringi või olin nad keset päeva alles magamas peojärgset und.
Leidsin linna peaväljaku lähedalt ART CAFE ja tellisin Bacardi Breezeri ja valge shokolaadi koogi.
Peaväljaku teises otsas tellisin veel igaksjuhuks musta kohvi.
Hedonism?
Jah, võib-olla tõesti.Ma isegi ei mäleta kuidas sinna linna sattusin.
Meenus!
Aga millegipärast ei ole mul tuju teile kõiki üksikasju jutustada.
See jätaks minu sisse tühjuse. Annan endast läbi grafomaania palju ära. Ma ei saa mitte midagi vastu. Vältimaks tühja tunnet enda sees, ei taha ma endast rääkida.
Minu elu ei ole teie asi, kuid olen nõus, et mu mõtted võivad paljusid huvitada.
Iga päevaga hakkan sellest rohkem aru saama, et mu "sisutühjal jutul" on vahel erakordselt "sisukaid"tähendusi.
Hoolimata sellest, et mina oma kirjutatud teksti absoluutselt ei salli, on tekkinud üllatuslikult inimesi, kes leiavad, et see , mida kirjutan on HEA.
Misasi kuratküll on" hea"???!!!
Ma vihkan pseudo-heasid inimesi ja pseudo-heasid kirjanikke ja luulejüngreid.
Peaksin vist ka pühalikult lubama, et kirjutan 3 raamatut Anton Nari Surematut Triloogiat, aga tegelikult töötan muumitrolli või järjehoidjana kuskil mõttetus teemapargis.
Ma ei luba mitte midagi.
Ma luban anda vastu vahtimist KURJUSE TELJELE.
Kurjuse telg on kõik need eneseimetlejad, lasteahistajad, heamõtteinimesed, trendipeded, telesaatekokad ja KALLE BLOMKVISTI seiklustega Eesti kirjandusse pürgijad.
FAKOFF!
FAKAFF!


Tahaks neile selle eest näkku noole lasta nagu ma täna selle võõra linna kindluses suutsin.
Lasin rüütli pildile vibuga noole näkku-teine nool tabas esimese noole saba ja kukkus sellepärast ka maha. Kuri Wilhelm Tell.


Kaks korda käisin PÕRGUS ka.:D
Ma kardan ameerika raudteed, aga kollide kambrid ja hirmutoad, mis kuueaastaseid põlved värisema võtavad, annavad mulle meeldiva adrenaliinilaksu.

EEST ÄRA ANTON NARI TAHAB ÄRA.