TULEVIKUS on meid palju

HOIHOI, kallid ninnunännud.
Mind ei koti sambad Lihulas ega ka mitte punaarmeelaste sambad.
AINUS TÕELINE SAMMAS ON PENSIONISAMMAS.
Elu hakkab seitsmekümneselt , kallid sõbrad.
"Kuniks elu!" ütles mu vanatädi 70-aastaselt peakat merre hüpates ja sõbrannadega Monacos tshillides.
Sellise toostiga haarab ta ka konjakiklaasist ja kummutab selle täis metsikut elurõõmu, mille sügavusest meil kokkukuivanud pseudo-kahekümnestel aimugi veel pole.
Me ei oska juua ja me ei oska armastada.
Keha on valmis, aga vaim ei ole veel valmis saanud.
Selles üleüldises segaduses ja nooruse tempudes ärgem unustagem, et meie elu lõpupäevad on luksuslik ja glamuurne külluse oaas.
Meid on siis palju ja meie valitseme maailma.
Persse need noored--PENSIONISAMMAS on see , mille poole me püüdleme.

See on minu eelmisel aastal kirjutatud ülistuslaul vanadusele ja SAMBALE.
Kick ääsh.

Esimese pensionisamba neelan kui praetud lamba

Ehk seksikas ööklubis ihun verele hamba

Teise pensionisamba mänhättani tuledesäras maha joon

Las veegasest miljonid tagasi toon

(kõik mis saan tegelt maha joon)

Kolmanda sambaga on värk nii peen

Stripiklubis ringi hõõrun

Reibas vanur olen elu tõusuveel

Noore ilu järgi limpsab keel

Ja samba taga luukerena lõugu laksutan

Mu pension on kullaauk millel ratsutan