AEGLUSE AVASTAMINE

Täna hommikul võttis mind vastu Goethe instituudi juhataja Harald Bieck oma Toompeal asuvas apartmendis.Dr. Bieck oli soliidne härrasmees-oma olekus tõsine konkreetne ja väga viisakas.
Tema kodu seintel rippusid vanad maalid, kusagil paistis soliidne raamatukogu, päikesekiirtes hommikusöögilaud, kus tema naine parasjagu kohvi jõi. Aknast paistsid vanalinna katused.
Proua Bieck kallas mulle kohvi ja naeratas.Hära Bieck küsis kas ma tahan koort ja suhkrut ka.
Ahnelt vastasin JAA.
Pärast paari viisakuse vahetamist avanes katusealuses uks ja sisse astus pikka kasvu mees-kirjanik Sten Nadolny.Sirutas tervituseks käe ja naeratas hoolimata oma nukratest silmadest väga suure naeratuse.
Ja nii ma siis rääkisin temaga juttu, itsitasin koos temaga aegluse ja kiiruse üle.
Sten Nadolny muuseas ongi aeglane, kuid seda mitte kiiruses, millega ta mulle asjadest rääkis.
Mulle nii meeldib rääkida asjadest inimestega.ASJADEST ja mitte asjadest.
"Ma- tahan- kõike- kohe- praegu- palju- ja- endale"suhtumisega (tänan Annelisi ajutise copyrighti eest) on võimalik saavutada palju kui oma võimeid ja aega oskuslikult planeerida.
Tema targad mõtted kirjutan üles varsti ühte vabariigi kirjanduslisasse.
This takes time.
Mul on vaja olla aeglane, et ma saaks kellegi mõtteid kirja panna nii, et TÄHENDUS kaduma ei läheks.



Mul on kahju, et peale selliseid mõtlemapanevaid kohtumisi on mul väga raske ümber lülituda ja olla "sotsiaalselt aktiivne ja tore".
Ma tahaks olla aeglane ja seda koos kellegagi, kes teab mida see tähendab.

Helen rääkis mulle Lissabonist. See oli hea.Helen on hea.
Tõnis ehmatas mind selja tagant.Tõnis lubas, et varsti näeme ja räägime rohkem juttu.
Tõnis on ka hea.
Keegi noormees vaatas mulle altkulmu otsa ja lubas pähkleid juua ja õlut süüa.


KÕIGE JAOKS ON KAKS HETKE: ÕIGE HETK JA MAHAMAGATUD HETK