KIRJAD TUNDMATULE

Veider on saada oma korterisse kirju, mis on adresseeritud eelmistele elanikele.
Inimene on juba ammu laias maailmas, kuid keegi salapärane persoon X ei ole seda veel mõistnud.
Inimestel on üllatavalt pikad juhtmed ja just nendel puhkudel, kui nad asju mehhaaniliselt teevad-ilma pikemalt järelemõtlemata.
Ka mina olen seda teinud.Järelemõtlematult midagi, mille üle oleks võinud natuke enne tegutsemist mõelda ja arutleda..
Kõik saab alguse sellest, et inimesed liigitavad asju mõttes tähtsaks ja vähemtähtsaks.

Kuigi siin elanud näitlejannast daam on ammu lahkunud, on ta siia midagi maha jätnud-hea atmosfääri.

Külalised , kes meie katusekorteris hängivad ütlevad tihti, et meie juures "on midagi õhus".

Ma loodan, et meie jätame ka endast siit lahkudes midagi "õhku rippuma".

Kerttu jätab vist maha elektromuusika, Mai õmblusmasina surina ja mina kommipaberite sahina. Aga võib-olla the other way around.
Loomulikult ei saa unustada meie külaliste mõnusat jutuvaba, sigareti põlema süütamise heli, veinikorgi pudelist väljatõmbamise nipsu......

Paratamatult kiinduvad inimesed kohtadesse, kus nad on kaua aega veetnud-
nad hakkavad mõtlema selle koha keeles.

Igal kohal on salakeel.
Kodudel on ka salakeel.
Isegi ajutistel kodudel on salakeel.
Selleks peab olema VAIKSELT......ja....kui sa lased ajal voolata ega jookse oma varjust kiiremini...siis ta hakkabki vaikselt rääkima.