1989 lasteaias

Kunagi aastal 1989 kui ma lasteaias käisin juhtus kummalisi asju.
Suur Nõukogude riik oli muutunud naljanumbriks.
Lasteaiakasvatajad kelleks olid üks imekaunis tädi ja üks paksuke tädi pidid kogu oma fantaasia appi võtma selgitamaks miks meil käis lasteaia jõulupeol kaks jõulumeest.
Kõigepealt ilmus müstiliste kellukeste kõlina saatel hämarasse saali sinise kuuega türklast meenutav vanamees, kelle sinist kuube ehtisid kuldsed tikandid kuust ja tähtedest.
See vanamees tundus kõigile lastele kahtlane, sest ta oli sinine.
Võtsime siiski armulikult vastu oma kingitused.
Sinise kuuega türklase moodi vanameest aitas Sneguurotskaks riietunud hõbekrooni ja kinky kostüümiga kõigi laste lemmik-imekaunis kasvatajatädi.
Paksuke kasvatajatädi lükkas aga sinises kuues näärivana kiiresti uksest välja kui viimane oli oma etteaste lõpetanud. Kahtlane vanamees kadus õnneks sama kiiresti kui ta oli tulnud. Lastes kruviti pinget.
Üllatus-üllatus, peale sinise näärivana kadumist kostus kellegi reibas "hõu hõu" ukse tagant ja sisse astus kõigi suureks hämmastuseks veel üks vanamees -seekord punase kuuega.
Ta tutvustas end jõuluvanana.
Näärivanast toibunud lapsed olid endiselt segaduses, kuid rõõmustasid silmnähtavalt õige jõulumehe saabumise üle.
Aga kuna küsimuste küsimine oli sel ajal mitte niiväga moes, nautisid kõik lasteialapsed nii näärivana kui ka jõuluvana käest saadud kinke.

Väikesed lasteaia tüdrukud esitasid lõpetuseks veel lumehelbekeste tantsukava ja kõigi meel oli rõõmus ja süda rahul.

OI kui ilusaid aegu oli jõuludel 1989, kui igasuguseid veidraid vanamehi liikus ringi. Ja ma võin kihla vedada, et kõik lasteaia tüdrukud unistasid, et on suurena nii ilusad kui Sneguurotshka. Ja väikesed poisid unistasid, et neil oleks kunagi hästi palju automudeleid ja mängupüstole.


Näen, et need unistused on praeguseks paljudel täitunud või kohe täitumas.