Lolli inimese metafüüsika vol.1

Martin Heidegger ütles, et on küll raamatud pealkirjaga "Mis on inimene?" , kuid nendes ei küsita küsimusi, ei taheta ega suudeta neid küsida ja näiteks "Frankfurter Zeitung", kes selliseid raamatuid kiidab ja esitleb neid "erakorralise, suurepärase ja julge raamatuna"---selle peale Heidegger tundis end sügavalt puudutatuna.
Puudutatuna saab tunda end vaid inimene, kes arvab end nägevat küsimuste taha.

Küsimust, mis inimene on, võib küsida ainult olemise järele küsimises leiab Heidegger.
Ta mõtles liiga palju.
Ma luban, et SEE mees mõtles liiga palju.
Ma olen mõelnud, et miks peaks kedagi metafüüsikasse sissejuhatama. Kõige ilusam metafüüsika
tuleb inimesest endast kõige siiramal kujul-pean silmas loomupärast headust ja loomupärast tigedust, mis on üks ja seesama.
See on inimeste sisse programmeeritud headus, mis kaotab oma jõu siis kui end ülemõelnud "intelligendid"
asuvad inimesi oma ideedega vormima.
Olen täiesti veendunud, et inimeste sees on asjade ideed olemas.
Näiteks armumine on metafüüsiliselt kogetav, tajutav, mõeldav kõigile.Armastuseks ei pea olema Schopenhauer, kes oli õudsalt kuri maailma peale, sest tema armastuse metafüüsika tõi kaasa terve rea kannatusi.
Aga õnnetute armastuste all kannatavatele inimestele on Schopenhauer väga meeldiv lisalugemine.

Inimestel on miljoneid võimalusi oma sisemuses asuvaid aardekambreid tshekkida.
Mõttetu on nõuda, et kõigil oleks AEGA seda teha.Aga mõttekas on nõuda TAHTMIST.

Alati öeldakse: "Ma ei saa temast aru"
Keegi pole kunagi proovinudki "aru saada".
Arusaamine ei ole vastus, vaid uus küsimus.
Vastused on need , mida vajatakse.


Päriselt võiks ju mõelda hoopis nii, et vastused kehtivad vaid HETKEKS.
Kõik järgnevad hetked on UUTE KÜSIMUSTE tekkimiseks ning annavad elule uusi varjundeid.
Ainult see inimene, kes küsib küsimusi kuni lõpuni välja on näinud elu PÄRIS-külge, seda
mida palavalt otsivad kõik maailma talendid kuni nad lõpuks mõistavad, et see PÄRIS jäi aega, kus
kõik maailma asjad olid veel vale-defineerimata.

Võiks ju mõelda elust kui moodsast sümfooniast-esimesed ja viimased noodid on samad või sarnased, kuid kõik vahepealne on improvisatsioon kätteantud teemal.


See ei olnud LÕPP, vaid alles ALGUS






p.s Kõik tundlikud inimesed võiksid mõista, et olen veidi "üle õppinud" ning andestavad ka mu Heideggeri kõrvalepõike.Sorry guys.