Klaus

Elas kord pisike ülekaaluline poiss Klaus, kes kandis koledate raamidega prille.
Ei olnud need raamid koledad midagi, aga kõik Klausi klassikaaslased irvitasid, et küll on koledad prillid.
Aga tegelikult ei olnud üldse koledad prillid.
Täiesti toredad prillid, mis istusid Klausi peas viltu.
Igal hommikul pakkis Klaus oma koledasse koolikotti ema tehtud vorstivõileivad.
Vorstivõileivad joonistasid Klausi koolikotile rasvaseid jälgi.
Hommikuti rühkis Klaus läbi lumetuisu koolimaja poole ja klassivendade lumepallid tabasid teda vastu pead, vastu vorstivõileibu, vastu prille, mis vajusid lumepallide mõjul veelgi rohkem viltu.
Klaus ei öelnud midagi-tema nägu hakkas tõmblema.Aga nutma Klaus ei hakanud.
Klaus käis seal koolis oma koledate prillidega edasi ja kui lumi ära sulas hingas ta kergendatult.
Klassikaaslased hakkasid teda kevadel aga mullaga pilduma.
Klausi suu oli mulda täis ja ta nägu hakkas valuliselt tõmblema.
Kevad oli alles nii ilusti alanud-linnud laulsid nii ilusasti.
Klausi ema ei käinud lastevanematekoosolekul, sest seal loopisid teiste laste vanemad teda pliiatsite ja kriitidega.
Klausi ema oli ka ülekaaluline ja hästi paksude prilliklaasidega.

Õnneks oli Klausil imeilus õde, kes valiti Ameerika supermodelliks.
Klausi õde oli juba ammu täisealine ja teda ei olnud keegi veel lumepallidega visanud.
Kui Klaus jõudis lõpuklassi oli ta nägemine veel hullem ja ta oli kurbusest hästi palju alla võtnud.
Klausiga ei tahtnud ükski tüdruk käia, sest kõik mäletasid kuidas Klaus lumepallidega vastu koledat paksu nägu hoope sai.

Klaus oli üks kurb ja peenike noor inimene.
Õde ostis Klausile uued GUCCI prillid ja uue ülikonna.
Klaus nägi hoopis parem välja.

Klaus ei osanud mitte midagi ega kedagi armastada.
Tal oli uute prillide üle küll hea meel, kuid mitte sellepärast, et need GUCCI märki kandsid, vaid sellepärast, et need polnud VILTU.

Järgmised 50 aastat elas Klaus Antarktikas uurimisjaamas ja kaardistas pingviinide rändeid.